Mina võrdlesin ekraanilugejat ja ekraanisuurendajat. Need tugitehnoloogiad on mõeldud nägemispuudega inimestele.
Ekraanulugeja (screen reader) on riistvaraseade, tarkvarapakett või nende kombinatsioon, mis muudab arvutiekraanile toodava informatsiooni mõneks muuks infoliigiks (tavaliselt hiliseks, kuid võib kasutada ka Braille’ kirja), teda kasutatakse koos vastava väljundseadmega (kõnespntesaator, Braille monitor vm).(Räpp, 2003)
On olemas nii kinnised kommetstarkvarad, kui ka vabad tarkvarad. Vaba tarkvara peamised esindajad on Emacspeak (erinevatele operatsioonisüsteemidele), Speakup ja Orca(põhiliseks Linuxile). Kinnine kommertstarvara on JAWS (üks levinumaid). See äripakett on küllaltki kallis, näiteks 2009 aastal maksas ta 1990 krooni. Võrgust on saadaval tasuta testiversioon, mis töötab 40 minutit- seejärel tuleb arvuti uuesti käivitada. (Kikkas, 2009)
Tänapäeval kasutatakse peamiselt tarkvaralisi ekraanilugejaid. Need hangivad oma tööks vajaliku info suuresti operatsioonisüsteemi käest, s.t. nad ei tegele üldjuhul ekraanil kujutatavate elementide optilise ära tundmisega. Näiteks on tänapäevased ekraanilugejad täiesti võimetud andma mingit infot töötades Microsofti graafilistes võrgu tööterminalides (sinna saadetakse serverist ainult ekraani pilt ilma taustainfota). Pärast vajaliku info hankimist analüüsib ekraanilugejaseda ning saadab tulemuse kas kõnesüntesaatorisse, punktkirjareale (braille’ monitorile) või mõnele teisele rakendusele. (Räpp, 2003)
Ekraanilugeja on väga komplitseeritud rakendus, kuna tal tuleb töötada väga erinevates riist- ja tarkvaralistes keskkondades ning hankida seal infot programmide töö ja nende poolt ekraanil kujutatava kohta. Näiteks on tänapäeval suuri probleeme saada nende käsutusse infot Java rakenduste poolt kujutatava kohta, kuna Java multiplatvormilisust taotleva disaini tõttu töötavad selles programmeerimiskeeles kirjutatud rakendused Java virtuaalmasinas ja sealt antakse väga vähe infot välja operatsioonisüsteemi käsutusse. Praegu tegeletakse selle probleemiga aktiivselt nii selle keele loonud firma Sun’i kui ka ekraanilugejate tootjate poolt. (Räpp, 2003)
Ekraanisuurendus (screen magnifier) on tarkvarapakett, mis võimaldab kasutajal näha arvutiekraani mingit osa suurendatult (enamasti 2-16 korda). Ekraanisuurendus moodustab ekraanile akna, mida kasutaja saab ekraanil nihutada, teise variandina on luup ise paigal ja selles näidatakse parajasti kursori all ekraanipiirkonda. (Räpp, 2003)
Ekraanisuurendusprogramm suurendab lihtsamal juhul teatud ekraanipiirkonda. Lisaks sellele saab paremates ekraanisuurendusprogrammides, sõltumata kasutatavast resolutsioonist ning värvisügavusest, muuta kasutatavaid värvilahendusi, asendada mõni ebasobiv värv teisega, muuta pildi kontrastsust. Selle juures säilitades tähepiirjoonte sujuvuse ja piltide välimuse. (Räpp, 2003)
Ekraanisuurenduse probleemiks on see, et sõstub video draiverist ja video kaardist. Probleeme võivad tekitada ka programmid, mis kirjutavad otse ekraanile või kasutavad selleks ainult mingeid operatsioonisüsteemi erilahendusi. Näitena võivad selliseid raskusi tekitada mõned arvutimängud. Püüdes olla “intelligentsem” põrkub ekraanisuurendusprogramm kokku sarnaste probleemidega nagu ekraanilugejagi, sest taoliseks tööks vajab ta infot operatsioonisüsteemi käest aktiivse programmi töö kohta. (Räpp, 2003)
Teised probleemid, mis suurendajaga esinevad:
• suurema suurendusfaktori korral on pilt paratamatult kole ja karvane ning suurendatud teksti on raske lugeda.
• "luubi" juhtimine ekraanil - mõni programm üritab automaatselt fokuseeruda enda arvates kõige tähtsamale ekraaniobjektile, see aga ei pruugi alati kokku langeda kasutaja soovide ja vajadustega.
• juba eespool mainitud sõltuvus graafikadraiveritest ja standardsete tarkvaralahenduste eeldamine. (Kikkas, 2009)
Kasutatud kirjandus
